Ma olen Aleksandr, 41. Kunagi töötasin Kreenholmi tekstiilivabrikus. Täna seisab hoone tühjana. Aknad on kinni löödud, ja tuul puhub tolmu läbi pragude – nagu läbi mälestuse.

Paljud meist arvasid, et pärast iseseisvust tulevad uued ettevõtted. Aga suured investorid läksid Tallinna või Tartusse. Siia jäi odav elekter – ja kallis lootus.

Ma õppisin ümber: ehitus, logistika, laotöö. Kolm korda kümne aasta jooksul. Ja ikkagi öeldakse: „Te olete liiga vana.“ Vahel sõidan Jõhvisse või Sillamäele tööd otsima. Aga seal otsitakse neid, kes räägivad eesti ja inglise keelt – mina räägin vene keelt ja masinatega.

Paljud mu sõbrad on läinud Soome. Mõned saadavad raha, teised ei tule enam tagasi. Linn muutub vaiksemaks, aga mitte tühjaks: siia jäävad vanemad, ja noored unistavad.

Ma ütlen tihti: Narva on nagu mootor ilma bensiinita. Kõik on olemas – elektrijaam, teed, piir – aga keegi ei keera võtit.

Kui ma läbi linna kõnnin, näen vanu vabrikumüüre. Need on hallid, aga tugevad. Ja ma mõtlen: Võib-olla ei vaja me uusi tehaseid, vaid uut usaldust. Et keegi usuks, et me suudame veel. Et me ei seisaks ainult serval, vaid oleksime taas osa Eestist.

Taust: