Olga, 46, Narva algkooli õpetaja. Ta on kakskümmend aastat õpetanud lapsi, kes räägivad kahes keeles – ja alates 2024. aastast tohib ta kasutada vaid üht.

Olga (vaikselt): „Ma armastan oma tööd. Ma armastan oma õpilasi. Aga viimasel ajal tunnen, et kaotan nad – mitte sellepärast, et nad halvasti õpiksid, vaid sellepärast, et nad tunnevad end omaenda keeles võõrana.“

Kolleeg: „Aga Olga, reform on vajalik. Lapsed peavad rääkima eesti keeles, muidu pole neil tulevikku.“

Olga: „Jah, ma tean. Ma näen, kui tähtis eesti keel on. Aga lõimumine ei tohi olla teine sõna võõrandumise kohta. Mul on lapsi, kes räägivad kooliõuel vaikselt vene keeles – mitte sellepärast, et nad ei tohiks, vaid sellepärast, et nad teavad, et nad tõmbavad sellega tähelepanu. Ja ma küsin endalt: mida nad tegelikult õpivad? Grammatikat – või häbi?“

Kolleeg: „Valitsus ütleb, et see on tee ühtse Eesti poole.“

Olga: „Ma ei arva, et nad eksivad suunas – aga võib-olla toonis. On õige, et lapsed õpivad eesti keelt. Aga kui nad tunnevad, et nende pere, nende vanaema, nende lugu on vale, siis oleme hävitanud midagi, mis kaalub üles kõik õigekeelsuse vead.“

Ta vaatab aknast välja. Väljas voolab Narva – vaikne, lai jõgi, piir ja peegel korraga.

Olga: „Ma mäletan varasemaid aegu. Mu klassis rääkisid lapsed vene ja eesti keelt läbisegi, nad naersid, tõlkisid üksteisele. Täna nad kontrollivad üksteist: kes räägib kuidas? Ma küsin endalt: *mida me oleme võitnud, kui kasvatame põlvkonna, kes häbeneb?*“

Kolleeg: „Ja ometi tuled sa iga päev tagasi.“

Olga: „Jah. Ma tahan, et nad mõistaksid, et keel ei ole tara, vaid sild. Ma ütlen neile: „Räägi nii, nagu oskad – aga räägi.“ Ja mõnikord juhtub midagi imelist: laps küsib minult eesti keeles midagi Puškini kohta, või keegi tõlgib oma emale kirja koolist. Siis ma tean: asi pole selles, mis keeles nad räägivad. Asi on selles, kas nad julgevad midagi öelda.“

Taust:

Allikad selle hääle jaoks: