Eesti poliitik (rahulikult, kaalutletult): „Peame kaitsma Eesti julgeolekut. See tähendab ka selgete piiride tõmbamist. Kes ei ole valmis lõimuma, kes ei õpi eesti keelt, kes ei jaga meie väärtusi – ei saa oodata, et talle antakse samad õigused kui neile, kes on siin elanud põlvkondade kaupa.“

Vene keelt kõnelev Narva elanik (kõhkleb, siis otsekoheselt): „Ma olen siin sündinud. Mu vanemad samuti. Mu vanavanemad tulid 1950. aastatel – aga ma ei ole mingi ‘nõukogude inimene’. Ma olen Narvast. Ma maksan makse. Mu poeg käib eesti koolis. Aga kui ma räägin tänaval eesti keeles, naerdakse mu aktsendi üle. Kui räägin vene keeles, öeldakse, et ma pole ‘päris eestlane’. Millest te siis räägite, kui räägite ‘lõimumisest’?“

Eesti poliitik: „Aga teil on Vene pass. Te ei osale meie valimistel. Te –“

Vene keelt kõnelev elanik (katkestab): „Ma võiksin omada Eesti passi. Aga kas te teate, kui palju see maksab? Kui palju aastaid tuleb oodata? Kui palju teste sooritada – samal ajal kui mu naabrid, kes on siin elanud alates 1991. aastast, on lihtsalt eestlased, sest nende vanavanemad olid? Te räägite ‘väärtustest’. Aga esimene väärtus on ju: õiglus. Või kehtib see ainult nendele, kes olid siin juba enne 1940. aastat?“

Eesti poliitik: „Ma mõistan teie pettumust. Aga peate mõistma: Venemaa ohustab meid. Iga päev. Küberrünnakute, propaganda ja nende lennukitega, mis rikuvad meie õhuruumi. Kuidas saaksime teeselda, et kõik on korras?“

Vene keelt kõnelev elanik: „Nii et te karistate mind selle eest, mida Putin teeb? Mul ei ole relva. Ma ei taha relva. Ma tahan lihtsalt, et mu lastel oleks siin tulevik. Aga te võtate meilt valimisõiguse ära – ja siis imestate, miks mõned meist mõtlevad: ‘Võib-olla on Venemaal siiski parem.’ Te ise loote lõhe, mida te kardate.“

(Vaikus. Poliitik vaatab aknast välja – Narva jõgi, piir Venemaaga.)

Eesti poliitik (vaiksemalt): „Mida te siis soovitate? Et me teeskleksime, nagu poleks ajalugu olemas? Et me unustaksime, mida Nõukogude Liit meile tegi?“

Vene keelt kõnelev elanik (mõtlikult): „Ma soovitan, et te lõpetaksite küsimise, kust me tuleme – ja hakkaksite küsima: kuhu me tahame jõuda. Ma olen siin. Mu pere on siin. Me oleme Eesti – isegi kui me ütleme seda vene keeles. Aga te sunnite meid valima: kas me salgame oma keele ja loo – või jääme igaveseks võõraks.“

Taust:

Allikad selle hääle kohta: